Kallastel elasime rahus, aga kui sakslased Kallaste omale võtsid ja meid kesklinna Magasini tänavale kolisid, sai rahu otsa. Sellest ajast mäletan õhuhäireid, keldrisse pagemisi, varjendites istumisi, maale sõjapakku minekut. Sireene ja plahvatusi ma ei mäleta, aga selge on, et needki minusse mingi jälje jätsid. Üht lugu rääkis paar korda mulle ema. See juhtus siis, kui me Tartust lahkusime, vist rongile, mis ülikooli rahvast Tallinna pidi toimetama. Kui jaama poole läksime, oli häire ja pommitamine. Peitu polnud kuskile minna. Pihta meist keegi ei saanud, aga otse meie jalgade ette oli kõlinal langenud pommikild. Nii ema rääkis, ma arvan, et ta teadis, mis on pommikild, tal oli Varssavi kogemus seljataga.
Asukoht teoses
lk 104
