Supilinna päevad. Katkend luuletusest

Sinivalge grafiti seinal teatab:
Kes kannatab, see kaua elab. „Kas te räägite inglise keelt?“
kõnetab vana mees möödujat. „Kas võiksite mulle öelda,
mida see tähendab?“ Neiu, kelle ta peatas, vastab:
„Muidugi! Kes kõige rohkem kannatab, elab kõige kauem“,
ja nii mõtlebki vana mees kannatamisest,
järgnedes laulu kõlale järsust mäest alla
festivalini Emajõe kallastel.

Uksele kleebitud plakatit on ta näinud ja pärast mõnd aega
peakratsimist mõistnud, et Supilinn ongi Supi Linn. /---/

Teel alla Supilinna
imetleb ta vana räsitud ploomipuud, kannatanud, kuid ometi õites –
Just nagu mina, mõtleb ta; kindlasti pärineb see toidu kasvatamise kirg

okupatsiooniaastaist.

/---/

Kui ta jõuab parki
vaatega Emajõele, pole seal aga mingit suppi.

Inimesed on tekid ja linad laiali laotanud ja katnud vanade raamatute,
mänguasjade, kantud teksastega, kõik müügiks. Ta küsib mehelt, kes
müüb vanu postkaarte: „Kus siis supp on?“, ja mees vastab: „Ah,
Supilinnaks seda kohta lihtsalt hüütakse. Siin elas vaesem rahvas, kõigil
olid aiad, ja tänavatel on toitude nimed: Meloni, Marja, Herne, Kartuli.
Sega tänavad kokku ja saad hea supi!“

Mees naerab ja vana mees niisamuti. Ta näeb poissi suurel puust
külakiigel koos teistega, kümnekesi,
õõtsumas üles-alla üle lobiseva ja naerva rahvahulga. /---/
Üks tüdruk tormab
tast mööda, vehkides tõrvikuga, mille ta

torkab tohutu kõrge okstekuhja alla, nii et loojang
lööb elama kõrguvast tulest. Pritsivad tulesädemed kõrvetavad vana
mehe nägu ja ta astub sammu tagasi rahvamurru varju.
/---/
Vana mees on unustanud tühja kõhu. Ta süda sumiseb,

joobunud nagu mesilased õietolmuajal. See on aeg kiikuda,
aeg hõisata, laulda, aeg naerda Supilinnas,
            kus suppi ei ole, aga on vanad pahklikud õitsvad puud,
            iga koor kõlamas öös, isegi tuli hingamas:
„Kannata, kannata, kannata, ja võit on sinu.“