Juuli esimene nädalavahetus Tartus. Katkend luuletusest

         Kõnnin Kaarsilla poole,

kotis värsked Põlvamaa maasikad

              ja surnud kass,

           kes embab revolvrit.

     Ma ei kardagi enam inimesi.

          Üks tädi jälgib pingsalt,

  kui oma punase kleidi lehvides

  nelja meetri kauguselt möödun.

           Tuul seisab keset jõge

  ega kavatsegi tänavatele astuda.

Ja kokku pakitud Väikse Kuuba ees

           on neli kasti laime,

mis meenutavad Karlova aedade ees

     sügiseti pikutavaid õunu.

  Üks onu peidab end silla lõpus,

  jääb seisma täpselt enne mind

   ja siis kollitab oma lapselast,

      kelle kilked murravad

     mu kõrvaklappidest läbi.

    /---/

     Mõtlen, et hüppaks jõkke

     ja mängiks natuke latikat,

              seesugust,

   keda ükskord varahommikul püüti

ja siis mööda tänavakive uimaseks löödi.

        Kass näitab elumärke,

kui lõpuks oma naabruskonda jõuan

            ja katuselt pühitud

    samblatükkidest üle keksin.

             Tartu on ikka Tartu.

Asukoht teoses