Lenini valss. Tramm sõitis kaarega…

Tramm sõitis kaarega Emajõe äärest. Opiatovitš vaatas ja pidi tunnistama, et see Tartu on ilus linn. Parajasti sõideti üle kanali, mis oli kaevatud otse Raekoja ette platsile. Siin oli avatud veel mõningaid tänavakohvikuid-lafkasid, mingisuguse välismaa raamatutega kaupleva poekese ees oli omanik terve põrsa varda ajanud, „Lendav Siga – raamatukauplus ja lihapood“ luges Opiatovitš imestusega sildilt. Kuidas sellisel meistril küll raamatud niimoodi rasvaseks ei lähe, mõtles ta ja müksas apaatset Kuksimineni.

Raekoja peal oli suur bareljeef Baaba-Jagaast, kel olid vägevad rinnad, kaks kalasabaga lõppevat jalga ja pika varrega luud käes. Illumineeritud kanalivesi peegeldas laineid tema rinnale. Tundus, et nõid on elus! Osavasti tehtud, ikkagi ülikoolilinn, pidi Opiatovitš omaette tunnistama, sest kohe raekoja tagant paistsidki ülikooli peahoone katusel kõrguvad hieroglüüfidega kaetud keerlevad samovarid. Tramm sõitis ilusa kaarega ka otse teadustempli eest läbi, mille tore kahe paksu samba ja kokošnikuga kaetud sissepääs mõjus ühe matsaka ja kena Tambovi talutütrena, keda pulmade puhul on kaunistatud kõrge piduliku peakattega. /---/

Kollase allveelaeva kujuline tramm tegi ümber peahoone ringi ja sõitis nüüd otse Toomemäe serva all kuni teatrini, hakates siis vaevaliselt tõusma üles võrdlemisi järsust mäest ülikooli saun-raamatukogu kopsaka hoone poole, kust tuli vanamoodsatest torudest vägevat leiliauru.

Teosest
lk 117–118