Millalgi vastu kevadet, vesi juba jooksis tänaval, nägin juhuslikult Marti ja küsisin, ega ta mõnda korterit ei tea. /---/ Käisin seda vaatamas ja otsustasin kohe ära võtta. See oli hoovimaja, Herne 4, ühekordne, kummaski otsas omaette sissepääsuga ühetoaline korter. Majavalitsus oli mingi remondigi teinud, tuppa helehalli tapeedi kleepinud. Köögis oli pliit, toas selle soemüür. Tuba oli üsna pime, üks väike aken hoovi peale. Sealt paistis siiski ka jupp Herne tänavat ja taarapunkti taaruvad joodikud, taarapunkt oli kohe sealsamas hoovi sissekäigu kõrval. /---/ Kemps oli õues kuuridega ühes plokis, naabritega kahe peale. Kempsu võti rippus esikus seinal. Köögis oli veel väiksem aken, aga see avanes suurde poolmetsistunud aeda, mis seal Supilinna majade vahel oli. Sinna paistis päikestki. Kevadel lõi maa akna all haljendama. Sügisel sai aknast välja ronida ja puu alt sügisjoonikuid varastada. See aed kuulus teiste majade juurde. Sinna korterisse jäin ülikooli lõpuni. Sooja ei pidanud ta üldse, laudseinte vahelt oli vist saepuru alla vajunud, ja tuult hoidis ainult majavalitsuse poolt sissepoole löödud saepuruplaat. Soemüür läks soojaks ainult tükati ja kuna siiber ei pidanud, läks ta kohe varsti jälle külmaks. Ainult sel ajal, kui tuli all oli, sai pliidi ääres sooja. Aga kirjutuslaua taga akna all oli elektriradikas, sellega sai jalgu soojendada. Ühel talvevaheajal, kui käisin suusamatkal Uuralis, oli köögi nurka väikese hange tuisanud – ju seal oli siis auk. Ja köögi veetoru oli lõhki külmunud. Kuidagi see toru jäi pärast jälle pidama, ma ei teagi, kuidas. Aga jäätükk köögi nurgas ei sulanud enne ära, kui väljas jälle soojemaks läks. Sellest hoolimata olin oma korteriga rahul ja selle üle uhke. /---/ Läbi õuede sai sealt otse Emajõe sauna, kus oli hiigelsuur kivikeris, mis aga harva head leili andis. Põrandal lainetas sogane vesi, sellel ujusid vihalehed. /---/ Ja pärast sauna oli alati hea tunne koju jalutada. Supilinn tundus mulle väga ilus. Need pooleldi viltu, maa sisse vajunud majad, mingi veider avarus, mis seal valitses. Õhtul hilja, pimedas, läksin tihti mööda Kartuli või Kõrvitsa tänavat jõe äärde. Kaldapealne oli sel ajal alati inimtühi. Kaldavallil kasvavad seal suured paplid. Talvel nende külmunud oksad klõbisesid tuule käes, kuu paistis jõejääle, teisel pool jõge vilkus üksikuid kollaseid aknaid. Kevadel paplipungad lõhnasid tugevasti, jõel prääksusid ja lendasid pardid, teisel pool kaldavalli roostikus häälitsesid roostikulinnud. Kodunesin seal üsna ära. Herne 4 postkasti, mis oli kohe ukse kõrval, ootasin oma esimest rahakaarti: luuletuste eest!
Asukoht teoses
lk 226–227
