Ööpäevik. Üleeile ja eile…

Esmaspäev, 8. märts /2010/

Üleeile ja eile leidsid aset veidrad juhtumused. Jõin laupäeva õhtul paari sõbraga Illegaardis punast veini, siis läksid nad koju, mina aga edasi Zavoodi. Tutvusin seal ühe väikese ja kõhna, aga väga jutuka Peipsi kaluriga, kellel oli ka intellektuaalseid huvisid. Mingi aja pärast saabus kõrtsi mu vana sõber, filosoof ja mesinik Jänes, keda ma polnud enam paar aastat näinud. Taaskohtumisrõõm oli suur ja lõbus oleng jätkus. Kui Zavood kella viiest kinni pandi, läksime edasi Poolde Kuude, kui Pool Kuus kinni pandi, läksime edasi üle jõe Ümarlaua baari. Varahommikul polnud seal peale meie veel kedagi. Ostsime mõned õlled, istudes suure ümmarguse laua taha. Korraga sisenes baari Gérard Depardieu näoga mees. Vaatasime teda imestunult ja tema vaatas meid. Siis küsis ta, kas me viina soovime. Muidugi soovisime. „Igaühele üks?“ küsis ta. „Jah!“ Peagi ilmusidki lauale viinad, aga mitte kolm pitsi, nagu olime arvanud, vaid kolm pudelit Ekstra viina. Endale ostis ta neljanda, pluss veel kõigile lisaks heeringa ja sibulaga võileivad. Pärast seda jätkus lustlik jauramine aina pöörasemas tempos, kuni mul mingi hetk pilt tasku läks.

Kui palju aega vahepeal möödus ja mis vahepeal juhtus, seda ma ei tea, kuid teadvus tuli tagasi hetkel, kui avastasin end Püha Jüri õigeusu kirikus rääkimas üleni musta riietunud naisterahvaga, kes needis ja sõimas mind vene keeles, käskides mul otsekohe lahkuda. Mina aga ütlesin talle: „Palun laske mind kantslisse, mul on inimestele häid sõnumeid kuulutada!“ Olin seda nähtavasti palunud juba palju kordi, kuna nunnariietes naine lõkendas näost ja oli püha viha täis. „Tagane, saatan, tagane!“ karjus ta, tehes minu suunas raevukaid ristimärke. Deliiriumis inimese põikpäisusega keeldusin ma aga pühakojast lahkumast, nõudes aina tungivamalt kantslisse pääsemist, et rahvale rõõmusõnumit kuulutada (selle peale, et vene õigeusu kirikus kantslit pole, ma tol hetkel muidugi ei tulnud). Peagi ilmus nähtavale ka tumedas kirikurüüs pika habemega tüse isand, nähtavasti preester ise. Temaga oli kaasas paar nunnariietuses naist. Nad hakkasid kõik läbisegi minuga kärkima ja käskisid valjul häälel kirikust lahkuda, tehes samal ajal ristimärke minu suunas. Mina keeldusin endistviisi, nõudes jäärapäiselt, et mind kantslisse jutlust pidama lastaks. Mingil hetkel vihastus preester sedavõrd, et võttis nurgast kuldselt sädeleva saua ja hakkas sellega ähvardavalt minu suunas liikuma. Tema nägu ei jätnud mingit kahtlust, et tal on plaanis sellega mulle virutada. Nunnad tulid sama vihastena tema järel. Seda nähes põgenesin õue, kuid suure ähmiga ei leidnud enam väravat üles ning tagaajamine jätkus hoovis, kuni ma viimaks üle kõrge traataia ronisin. /---/ Varsti sõitis kirikuaia kõrvale politseiauto.