Rüütli tänava „näitus“ on ka koht, kus õpitakse ja harjutatakse head tooni ja soliidseid seltskondlikke kombeid. Mõni noormees on selles suhtes nii täpne ja hoolas, et promenaadil ühe otsa juurde jõudes võtab salaja heade kommete õpperaamatu (Galanhomme nimetatud), et järele vaadata, kuidas tuleb sama teed tagasi minna. Silmade ees seisab tüse Viljandimaalt tulnud maapoiss, küll mitte just akadeemia kodanik, aga siiski „kõrgemasse“ seisusse tüüriv, keda seesuguses hooles „süüdistatakse“.
Raekoja lähedal ja ümbruses köidab tudengite tähelepanu ja huvi mõni asutus, mida mainitagu vaid mööda minnes. Seal on Poirier’ restoran Suure turu alguses, siis Lossi tänava alguses Luchsingeri kohvik. Viimase restorani osas saab maitsvat „Häringspfännchenit“ ja naps või kaks viina ning pudel või paar õlut. Istutakse pehmel, nahaga kaetud sohval ning lahkutakse lühema aja järel, sest ei ole viisakas pikemalt peatuda. Ja kell 9 pannakse uks kinni. Kondotorei osas istub pereemasid ja tütreid kohvi- või šokolaaditassi ees ja varsti on ase tühi hea kombe järgi. /---/
Luchsingeri vastas üle tänava oli Werneri kohvik arendamas oma „tegevust“ kaunis tagasihoidlikult ainult esimeses ruumis, kuid kasvava laienemise tendentsiga. Tartu kodanikud viivad letilt saiu ja kooke, väikesed poisid poevad uksest arglikult sisse, pistavad oma kopikad preilile pihku ja saavad vastu kotikese koogipuruga (Kuchenball) – õige tavaline nähtus.
Istujad aga on esialgu peaaegu ainult poola tudengid, kes Varssavi kombe Tartu kaasa võtnud. Balti üliõpilase aukohuse hulka kondiitriäris istumine ei kuulu, aga ümber nurga Poirier’ restoran ei pruugi asjata burše oodata. Ka eesti tudengid ei põlga Poirier’ juures istumist, harrastavad aga ka hotell „Mossi“ (Uueturu t. nurgal turu juures) vähem toredaid, kuid ikkagi koduseid ruume, viimaks ka „Liivimaad“ Riia ja Pepleri (Kindral Põdra) tänava nurgal. Ida poolt põlvnevate kolleegide kogunemispaigaks on hotell „Bellevue“ restoran Raekoja ja Kalda tänava nurgal.
Asukoht teoses
lk 245–246
