Vallikraavi orus peatuvad paljude silmad mingi õige lihtsa mälestussamba ees. Kiri sambal ütleb, et seal puhkab mitme rahva luid, mis on päevavalgele tulnud ülikooli ja ehk ka teiste hoonete ehitamisel. Need on maetud endistel aegadel mitme sajandi kestel Maarja kiriku platsile ning vististi ka kiriku alla, mis nüüd ülikooli alla võetud. Nüüd puhkavad nende luud – olid nad sõprade või vaenlaste omad – ühises hauas…
Samba ümbruses võib vahel, eriti ööpimeduses, juhtuda ebameeldivusigi. Varematest aastatest kuulsate „Tartu karmantsikute“ järglased ei ole veel täiesti kadunud, ehk küll nende „vägitöödest“ enam palju kõnet ei kuule, ja nii tuleb kord jaama värsket vilistlast kesköö ajal lähtuvale rongile ära saatma tulnud kaaslastel kuulda lahkuja ärevat jutustust, kuidas temale Toome orus mälestussamba juures paar meest juurde astunud, tal rahapunga taskust kiskunud ja siis pimedusse kadunud. Tuleb sõita ilma teerahata, kuid pilet on juba ostetud, asjad pagasisse antud, ja nii läheb sõit edasi „vilistlaste maa“ poole – küll kaaslaste parimate soovide saatel, kuid ka väikse mõru tilgakesega möödunud rõõmsate päevade mälestuste karikas…
Asukoht teoses
lk 240–241
