Hull elu. See oli vist…

See oli vist tõesti Tartu kõige vingem pidu. Nad kolasid pikalt mööda Rüütli tänavat, kuni jõudsid peokohani. Maiki käis vähe linna peal ega olekski osanud seda leida. Kari noori pahvis Kolme Konna ees suitsu ja Merka muidugi kuulis seest kostvat house’i-tümakat. „OI! Siia me läheme küll! Kuula, see on ju maailmakuulus lugu! AAAAAH! kuidas ma armastan selle DJ mussi. Tahan kohe tantsida ka!“ Merka vedas Maiki läbi tossavate inimeste ukseni. „Ruttu, ruttu nüüd, enne kui läbi saab!“

Nad said templid käele ja Merka tegi läheneva turvamehe oma naeratuse ja säravate silmadega relvituks. „Sa oled nii kena ja lahke mees, ma ju näen! Aga mul on vaja selle loo järgi tantsida,“ teatas Merka nohiku välimusega kiitsakale noormehele, kes oli plaaninud tulla piletit ja dokumenti kontrollima. Turvamees läks kõrvust roosatades edasi.

Siis trügisid nad läbi inimmassi tantsupõranda poole. Maiki, kes oli küll joovastuses muusikast ja shot’idest, tundis siiski ärevust tõusmas. Nii palju inimesi ja õue on nii palju maad. Maiki ei näinud isegi ust enam, baar oli puupüsti rahvast täis.

Teosest
lk 54