Kui Tartus ütleb keegi sõna „semiootika”, siis tuleb esimesena pähe ülikooli semiootika õppetooli peahoone, see kvartalisuurune, viisnurgakujuline, viiekorruseline ja igast küljest graniidist joonia sammastega palistatud palee endise pargi territooriumil, „Ristiisa” kõrtsi ja Kaubahalli vastas, mille kohal kõrgub veel ühe samba otsas suur graniidist silm, kõikenägev ja kõiketeadev semiootiline Silm. See on Eesti semiootika pühamu, seal asub Eesti semiootika ajutrust ja südametunnistus, keskpunkt, ja mõne vandenõuteoreetiku arvates ka nende salajane loož, kus nad öösiti Eesti elu sõlmpunkte arutamas käivad ja riigielu mõjutavaid otsuseid vastu võtavad. /---/
Ma väljusin salamahti semiootikapühamust ja järgmise tunni jooksul pidasin eemalt kohvikutest silmas õppejõudude ja nende semiootiliste kaastöötajate välisust, sest kirjutamata reeglite järgi ei sobinud õppejõududel käia samast uksest koos üliõpilastega. /---/ Teise kirjutamata reegli järgi ei tohi semiootikaõppejõud Tartu linna peal kasutada muud transpordivahendit kui jalgratas või talvistes oludes Soome kelk.
Asukoht teoses
lk 742–743
lk 36–38
