Kui tagasi Tartusse jõuan,
lõhnab Toomemägi
soojade pannkookide järele,
lõhnab ilmatu paljude romantikute
järele, lõhnab vanade raamatute
järele, värskete raamatute
trükikuuma tindi järele,
lõhnab esimese armastuse järele,
lõhnab kohvikute järele, kuhu ma pole
veel jõudnud sisse astuda, aga
mille lõhna uneski tunnen,
lõhnab koitõrjevahendi ja
kaltsumüüja odavpunase huulepumati järele,
odava õlle järele,
kaheksateistkümnendal lõhnab
kalli kirsimaitselise käsitööõlle järele,
Lossi mägi lõhnab meeletu töö ja
meeleheite järele,
tagasilöökide ja tulemuste järele,
aga eelkõige higi järele, sest
Eesti mõistes on tegemist suuruselt neljanda mäega
ja tudengid on vormist väljas,
lõhnab lillemüüjate järele,
lõhnab tuhandete Vahitornide järele, mida
keegi ei loe, ja
krišnaiitide järele, keda keegi
ei mõista, lõhnab
elu ja taassünni järele,
sest siia sünnitakse tagasi
ja jälle ollakse noored ja ilusad
ja jälle ei ole piire
elu ja une vahel
ja kõik on jälle
lähedal
ja kõik on
üks
Asukoht teoses
lk 95
