Aretha ärkas Pälsoni ühika viie raudvoodiga täidetud toas. Harjumatu vaikus. Arusaamatu tühjus alati täistuubitud toas, kus polnud võimalik korralikult ringutadagi toakaaslast töksamata. Kõik viis toakaaslast olid kodudesse sõitnud: Raplasse, Tallinna, Riiga. Arethal polnud olnud raha kojusõiduks Kohtla-Järvele. Kaks sigaretti ja purk ema keedetud moosi oli kogu ta varandus.
Mida siis teha? /---/
Aretha asus Pälsoni tänava konarale jääle ja vaatas puude musti maagilisi võrasid, mis sirutusid taeva poole nagu palves käed. Ta kõndis Vanemuise tänavat pidi allamäge, KGB majast möödudes tõmbusid sõrmed tahtmatult rusikasse. Energeetiline auk oli selle maja ümber, sellest pidi kiiresti läbi pääsema. Pea seisis ta kohvik „Tartu“ ees. Kohvikut kutsuti rahva seas Werneriks eestiaegse omaniku järgi.
Aretha leidis maast kahekopikalise ja tõstis üles. Helistaks… aga kellele. Ta ei tundnud Tartus kedagi. Märkmiku vahel leidus Miliuse telefoninumber. Mees oli selle kohvikus andnud. Aretha võttis julguse kokku ja valis numbri.
„Matti Milius siin.“
„Mina, Aretha, kõht on tühi…“ kogeles ta aralt, teades, et see kõlab tobedalt.
„Marss siia,“ kamandas Matti rõõmsalt. „Kastani 21–2. Tule kohe siia, vanemale inimesele vastu ei vaielda.“
Aretha tuju läks paremaks.
Kauni puupitsilise maja trepp viis üles Toomas Vindi haljale aasale, mida läbis punase-kollasetriibuline toru. Esikut ehtis mitu kummalist maali. Matti pakkus galantselt sigaretti. Hiljem, vastas Aretha.
Matti ema Linda oli katnud rikkaliku laua keedukartuli ja lihakastme ja altleti suitsuvorstiga. Arethal hakkas nii suurt toiduküllust nähes pea ringi käima. Ta tänas väikest armsat Lindat ja istus vaikselt sööma. Matti sõi häälekalt ja hoogsalt ja samal ajal tundus, nagu tahaks ta silmadega lauanaabri magustoiduks nahka pista.
Asukoht teoses
lk 14–15
