Praegune Õpetaja 12 hoone pärineb tõenäoliselt 19. sajandi lõpust. Algse hoone autor ei ole teada. Tegemist on 19. sajandi tüüpilise väikeelamuga, mille aluseks on ülevenemaaline tüüpprojekt nr 99. Ümber- ja juurdeehitusi tehti vastavalt 1931. ja 19398. aastal.
Peamine ümberehitus toimus 1931. aastal. Siis projekteeris toonane linnaarhitekt Arnold Matteus pargi serval paikneva väikse puitmaja ümber ruumikaks ja modernseks elamuks. Uus lahendus ehitati vana maja peale ja ümber. Seega pärinevad mitmed elamu aknad ja peauks tegelikult 19. sajandist. Paika on jäänud ka enamik vana maja seintest. Osad neis on praeguse maja vaheseinad.
Võib oletada, et funktsionalistlik lahendus kerkis vana puitmaja peale eeskätt viimase suurepärase asukoha tõttu. Pargiäärne krunt asub vaid mõne sammu kaugusel tuksuvast kultuurielust kunagise Tartu Saksa teatri (Väikse Vanemuise), mitmete muuseumide jt asutuste näol. Hoone arhitektuurset lahendust võiks võrrelda mõnede Tähtvere aedlinna elamutega, mis samuti 1930. a alguses Arnold Matteuse ja Nikolai Kusmini projektide järgi Tartu äärelinna ehitati.
Prof Jüri Uluotsa perekond elas selles kesklinna modernistlikus hoones alates ümberehitusest (1931) kuni Rootsi põgenemiseni 1944. aastal.
Uue riigikorraga hoone mõistagi sundvõõrandati. Nõukogude ajal sai hoonest ENSV Kirjanike liidu Tartu osakond ning sellest kujunes üks kohaliku vaimuelu keskustest. Hoones toimusid pidevalt kultuuriinimeste koosviibimised. Seal korraldati nii suuremad juubelid kui sünnipäevad ning peeti peiesid. Maja alalistest salongiõhtutest võttis osa kogu siinne kirjandusringkond, pikemat aega oli majas tegevaks nt Lehte Hainsalu, Erni Hiir, Kalju Kääri jt.
