Asjade kokkukrabamine. Restoran Tarvas avati…

Restoran Tarvas avati samal 1966. aastal kui kaubamajagi ja oli tollase Tartu mõistes ülimalt šikk koht. Restoran vajas kelnereid, aga et sõjajärgses linnas leidus selliseid ametimehi täpselt üks, kellel juba oli töökoht Volga restoranis, siis korraldati kelnerite juurdehankimiseks koolitus. /---/

Kaubamaja töötajad sattusid Tarvasse tihti, sest seal tähistati alatasa igasuguseid majasiseseid üritusi. Õhtuti oli populaarsesse asutusse muidugi väga raske sisse pääseda ja uksel vaheldusid järjekindlalt sildid „Reserveeritud!“ ja „Kohti pole!“. Mõistlik oli endale päeval laud broneerida või siis tuli kasutada tutvuste abi; üks kindlamaid sisenemise viise oli uksehoidjale viie rubla andmine, kuid tihti ei aidanud isegi see. Kuulsa Elmar Kitse pannoo alla, mis oli ainus ese, mis terves vana kaubamaja kvartalis pidi pärast lammutamist säilima, visati nii hullusti viina, et silme ees läks mustaks. Alguses telliti marineeritud seeni ja viina, seejärel hapukurke ja viina ning sel ajal, kui madalam töörahvas lõpetas õhtu lihtsalt viinaga, trimpas juhtkond kohvi ja konjakit. Oksendamas käidi maja taga autoparklas.

Restoranide külastamise kord oli nõukogude ajal karm. Mihkel Lellep mäletas, kuidas ta oma esimesel restoranis käigul ukselt tagasi saadeti, sest kuigi tal oli seljas pintsak, puudus lips; samuti saadeti ukselt tagasi saabastega naisi, sest ette olid nähtud kingad. Mingil perioodil pakuti kaubamaja töötajatele Tarvas hea hinnaga lõunat, jutud käisid, et sealsed supid on linna parimad /---/. Tihti tõid müüjad Tarva tagaukse kaudu söögi endale köögist olmeruumi ja einestasid seal, juhtus ka seda, et söödi restorani köögis.

Restorani tõmbenumbriks kujunes 1981. aastal loodud majabänd, mille saund meenutas ansambel Smokie oma.

Teosest
lk 116–117