Tartu õuduskaupmees. „Sul on isiklik…

„Sul on isiklik Kivisilla fond?“ küsis Mari ja rüüpas jälle õlut. „Kuidas nii?“
„Ma olen Kivisilla fänn, sellepärast,“ vastas Art. „Me olime oma sünnihetkel Kivisillale ajaliselt lähemal, kui me praegu oleme oma sünnihetkele, saad aru? Kivisild on nii kaugel, aga samas nii lähedal. Iga tartlase unistus on ju oma silmaga Kivisilda näha, kuidas teisiti!“
„Noh, minul on Kivisillast küll ükskõik,“ vaidles Mari vastu, „minu mälestused on kõik Kaarsillaga seotud.“
„Mis mälestused?!“ hüüatas Art ja raputas enda ees lahtisi käsi, nagu oleksid need tatised. „Inimene!“
„Igasugused. Näiteks see, kuidas ma siin beebiga jalutasin või kuidas ma üliõpilasena üle sillakaare kõndisin.“
„Sulle pakutakse Kivisilda, aga sina räägid mingitest beebidest! Kujuta endale ette, et Pariisis lastakse Eiffeli torn õhku ja selle asemele püstitatakse midagi Tartu telemasti sarnast ja inimesed räägiksid, et nii ongi parem. Kas see ei oleks imelik?“
„Oleks küll.“
„No vot! Siin on sama lugu. Ma küsin sult nii: kui pandaks hääletusele, kas Kivisild või Kaarsild, kumba sa valiksid?“
„Ma valiksin Kaarsilla,“ vastas Mari, mille peale Art šokeeritult pomises:
„Täiesti uskumatu.“

Teosest