Minu lõunauinak ja jalutamine Emiliega mööda Tiigi tänavat Tartu vaksalini ja tagasi on veninud pikemaks sedamööda, kuida minu elupäev otsast aina lühemaks kulub. Kui koju tagasi jõudsime, oli päike vajunud juba Toomemäe taha. Mina ei hakanudki enda ja Emilie tarvis ehitatud ülakorrusele tõusma, sest ees seisis õhtusöök, mis meie peres juba ammust aega pidulikum on olnud, nii et ma seda naljatamisi püha õhta sööma-ajaks olen kutsunud. Kui veel Liidi kodus oli ja tema õde ja vennad, siis käis meil palju külalisi, nii et meie Tiigi tänava kodu kutsuti Jannseni salongiks. Eks siin sai arutatud nii palvekirjade saatmise, „Postimehe“, Vanemuise“ seltsi, aga üksvahe lausa mitu korda nädalas, noh, see oli aasta-poolteist enne suurt laulupidu, sellesama laulupidu korraldamise asju. Nüüd on keik vaiki jäänud.
Poeg Eugen on veel koju jõudmata silmakliinikust, mis jääb meie majast ainult mõnekümne sammu kaugusele, Vallikraavi ja Maarjamõisa tänava nurgale. Seal võiks tema küll käia kas või hommikukuues ja toasussides, nagu mina kodus särgiväel ja traksides käin, ainult külaliste tulles kikilipsu ette pannes ning ametikuube selga ajades. Virtin on kaminasse tule teinud. Nõnda ma istungi siin nüüd üksi, tule paistel nagu rehepapp, jälgides, kuida leegid põlevatelt halgudelt limpsavad nende kohal avaneva lõõri mustavat sügavust, saates kibemeid sinna nagu tähti öötaevasse. Suur sohva on täienisti minu päralt. Ülejäänud pere on tubadesse laiali pudenenud. Söögitoast kostab jutusuminat.
