Tartu on Elva. Samal kursusel õppisid...

Samal kursusel õppisid veel Krista Kaer ja Kersti Unt (siis Tigane), praegu tõlgid mõlemad, võib-olla tõesti ühendas meid veidi sügavam huvi kirjanduse vastu, kuigi ma selles kahtlen, aga mis see oli, seda ei oskaks ma öelda ka siis, kui tõesti „kirjutaksin”.

Ausalt ütelda (ja ma ei valeta nagu poliitik sama fraasi kasutades, selle märgiks on „ü” „ö” asemel) on Tartu mulle alati tundunud silmakirjalik ja võltspompöösne, taustaks Tartu Vaim, Emajõgi, K-tähega rektorid (kahjuks Kafkata) jms.

/---/

Tartust päästis mu toosama lapsepõlvesõber, kes mu kodulinnast välja taris ja ülikooli sokutas – Peeter Urbla, kes tegi mulle ettepaneku tulla Tallinna Tallinnfilmi. Läksin ja tagasi ei tulnud. Olin selleks ajaks juba ülikooli lõpetanud, selja taga olid kunstikabineti boheemitsemine, Lukatsi vaimuteadus (uskusin UFO-desse, minu keha oli vaid narts, millega võis pühkida akent või autokapotti). Ka nüüd olin olukorras, kus mind ootasid kirjad. Aga ma ei vastanud kutsele, selle asemel hoopis abiellusin kunstikabineti laborandi Kersti Veideriga, milles on süüdi Kaljo Põllu, kelle „kabinet” täitis peale kunsti veel muid, kunstist tähtsamaid ülesandeid, viies inimesi omavahel kokku.

Teosest
lk 162–163