Minu esimene elu. Kummaline oli ka…

Kummaline oli ka see, et pisikesse klubihoonesse, kus tavalisel tantsuõhtul oli vahest paarsada inimest, sai disko ajal rahulikult sisse pressitud üle tuhande näo, nii et mõnikord muutus tantsijatest eraldunud kuumus miskiks kummaliseks higiseguseks kondensaadiks, mis voolas mööda seinu alla ja moodustas hommikuks parketil korraliku veekihi. Mul on siiani meeles, kuidas viimased hommikused tantsijad higisegusel põrandal innukalt liugu lasid. Ja omamoodi kummaline oli ka see, et tõrjudes mitteüliõpilastest diskosõpru, barrikadeeriti klubis kõik aknad ja muud avad ning ainus väljapääs oli kitsuke uks, mida kaitses haamriga vehkiv Habe. Ma võin vaid õudusega ette kujutada, mis oleks juhtunud siis, kui selles hullumajas oleks tuli lahti läinud, sest lava peal ja lava taga tõmmati korralikult suitsu, nii nagu ka klubi fuajees ja keldris, sest tol ajal suitsetati üldse kõikjal ja kogu aeg. Kusjuures 70ndate lõpus läkski Tähe tänava klubihoone põlema, aga õnneks mitte sigaretist, vaid lavaalustest juhtmetest ning pealegi olin mina selleks ajaks juba Tartust lahkunud.

Teosest
lk 158–159