Minu üliõpilase-elu algas 1. septembril 1972. aastal, mil ma, verivärske matrikkel näpus, astusin sisse Pälsoni tänava ühiselamu tuppa nr 108, kuhu majutuskomisjon oli mu määranud. Ainus toakaaslane, keda ma esimestel päevadel nägin, oli hilisem Eesti Ajaloomuuseumi direktor Toomas Tamla, kes tunnistas mu omaks, kui ta kuulis, et ma oskan bridži mängida. Kohe hõigati ühika pealt veel kaks meest juurde ja kaardimäng läks lahti. Kui kell hakkas 19 saama, siis tehti paus, sest tol ajal müüdi poes alkoholi vaid kella seitsmeni õhtul, mistõttu me panime jooksuga Tiigi poodi, et enne viinaosakonna sulgemist kohale jõuda. Algul taheti mind üksi missioonile saata, aga arheoloog Tamla leidis, et kindlam oleks, kui ta kaasa tuleb, sest jumal teab, mida rebane muidu viinaletist välja kaevab. Kuna meil oli juba varem toodud nurga pealt poest kaks õlut, siis valis Tamla selle juurde paar pudelit Negro rummi, hinnaga 5.50 per tükk, ning paar purki mangomahla, teatades, et „neist saab kokku normaalse kokteili“. Mõistagi üritasin ma kaardimängu ajal usinalt klaasi kummutada, et mitte tossikesena näida, mistõttu jäin peagi parajalt jommi. See ei takistanud aga mu uutel kamraadidel vedamast mind ülikooli klubisse, kus oli käimas hooaja avapidu. Staažikate tudengitena maandusid mu kaaslased otse klubi direktori Mati Laane kabinetti, kus klapiti rahad kokku ning toodi lähedal asuvast Kasekese restoranist laadung jubedat peediveini. Sealtpeale otsustas mu organism pildi tasku panna ning järgmine hetk, mida ma mäletan, on juba järgmisest hommikust, mil ma ärkasin intris oma elu kõige koledama pohmelliga, põrnitsedes voodi ees lebavat täis oksendatud pesukaussi, millele oli suurte tähtedega kirjutatud „Tiigi saun“.
Asukoht teoses
lk 118
