MAIE: Te vist elasite kunagi Tartus Jaan Kärneri korteris. Omal ajal oli tegemist, et tema surnukeha teiselt korruselt kitsast trepist alla toimetada. Tuli kasutada akent. Ma tahan öelda, et „nii mitmedki vahendid kirjanduses…“
NAINE: Kas suure toa akent? Või rõdu kaudu? Kas ta lasti nööridega alla? Visati?
MAIE: Ma polnud juures.
MEES (Naisele): Sa liialdad. Maie poleks saanud minust kirjanikku teha, seda tegi ikka minu looming. See ongi eriline.
NAINE: Jah, ma ei eita sinu erilisust, võibolla ka suurust. Mäletad, kuidas sa mulle tõemeeli seletasid, et mitte ükski, ei Arvo, Paul-Eerik, Mati, Jaan, Rein, rääkimata Handost või Matsist, mitte keegi ei ole nii suur nagu sina. Kuulasin sind ja pakkusin uusi nimesid, aga sa naersid nad kõik välja ja püüdsid mulle nende väiksust ja oma suurust tõestada. Ja peab ütlema, et terake tõtt sinu jutus ehk oligi…
MEES: Ma ei mäleta niisuguseid jutte.
NAINE (Maiele): Kas ta ka teile seda rääkis?
MAIE (dotseerivalt): „Tajun Tartust kirjutatud aguliproosas eksistentsiaalse õuduse tunnetust.“
NAINE: Mina ka.
MAIE: „Haisud: siin on üsna suur vahe Tartu ja Tallinna vahel. Tartus on neid palju ja konkreetseid.“
NAINE: Ma ei tunne mingit haisu.
MAIE: Aga pärmivabrik, õllevabrik, tapamaja… „Tartus on üldse liiga palju vaimset kõrkust.“ (Lahkub, patsutades möödaminnes nii Meest kui ka Naist põsele.)
Asukoht teoses
lk 91–92
