Mälestusi ja mõtisklusi, I–V. Vana Tartut ei…

Vana Tartut ei saanud ju päriselt võrrelda Heidelbergi, Tübingeni ega Jenaga, nende väikeste, üle maailma kuulsate ülikoolilinnadega Saksamaal, ei asukoha ega ehituste maalilisuse poolest. Kuid oma muinsustega ja mälestusmärkidega Toomemäel ning intiimsete, kaunite linnavaadetega andis ta noore inimese vaimule siiski küllalt ainet ilutsemiseks. Tartu aeglane, peaaegu eepiliselt kulgev elurütm, tema kodanike soovideta, vegetatiivne suhtumine ajaprobleemidesse ja väikelinnalik rahulolu endaga ja selle piskuga, mida omaks võidi pidada, kõik see laotas tolleaegse Tartu üle mingi lõpmata koduse, unustussaare taolise atmosfääri, milles noor inimene kergesti võis kaotada kontakti tegelikkusega. Sealt siis ka see Tartu üliõpilasromantika oma magusa veetlevusega ja paratamatute eksimustega, oma muretut noorust meenutava kurvameelsusega ja piiritu üleolekutundega elu tavalistest normidest.