Päeva(prae)raamat. Vari on Tartu…

Vari on Tartu kohalt langenud. Eelmise aasta esimesel novembril lõigati viimased lindid ja avanesid viimased uksed, kaks ja pool aastat kuhjunud tolmukiht riisuti kokku. Tartu ülikooli raamatukogu avati, seekord kogu täiega. Just sealsete seinte vahel koogutades veedab iga endast lugupidav tudeng oma parimad aastad. Ent utlibi vahest et olulisim ürik ei asu ei arhiivis ega avahoidlas. ESTER-i kõikenägev silm selleni ei ulatu, sest üles on see tähtis tekst riputatud raamatukogu tegeliku tuiksoone – kohvikul– seinale. Üksteise järel kangastuvad selles imepärased road, millest tilkuva ninaga tudeng undki näha ei oskaks. Ometi lõppeb iga imepärane rida äratuskellaga, sest selle tagant koputab äärest krõbe hinnasilt. Seni pole mul jätkunud julgust sealt midagi tellida. Aga kohvijärjekorras seistes jõllitada on ikka tore.

Nõnda on need eined saanud kujutelmadena tõelisemakski kui päris elus ja tellimuse sisseandmine tähendaks nüüd juba illusioonide purunemist. Sest letiäärne saba on ühtlasi koht, kus õppetööst hinge tõmmata ja tehtule mõelda, ettekujutused praadidest põimuvad seal päevade endiga. Mis oleks, kui ridades kohviku seinal kristalliseeruks risoto või rostbiifi asemel utlibi jäetud aeg ja ahastus ühes kõikide kergenduste ja kordaminekutega.

Teosest