Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat. Aga nüüd, kui...

Aga nüüd, kui see reisiseltskond oli künkal veidi hinge tõmmanud, ronisid nad jälle oma teldrite selga ja ratsutasid alla jõe poole. Melchior vaatas seda linna ja mõtles, et kui vähe näeb see Tallinna moodi välja ja kui palju on ta sarnane kõikide nende saksa maade väikeste põhjapoolsete linnadega, kuhu tema on sattunud. Tallinn oli ehitatud paekivist, Tallinn oli eemalt vaadetes paehall ja lubjavalge, Tallinn oli külmakarva linn. Tartu linnamüür oli ehitatud pruunikatest maakividest ja punastest tellistest ning sama karva olid ka selle linna kirikud. Tartu taha, kus jõeoru luhamaad lõppevad ja algavad savised künkad, sinna on ehitatud rohkesti tellislööve, ja see linn ongi peamiselt ehitatud maa seest kaevatud kividest ja punastest telliskividest. Ja sellepärast paistab ka Tartu soe linn olevat, vaatamata kõrgile vaimule ja upsakusele, mis nende müüride taga pesitsevat. 

Tee, mis jõe juurde viis, kulges üle madala luha ja selle alla oli kõvasti puid ja kruusa veetud, et märg maa seda laiali ei kannaks, ja tugevuseks oli sinna kõvasti telliskivikilde peale laotatud. /---/ 

Teed olid Tartu piiskopkonnas head, seda pidi Melchior tunnistama. Oli näha, et nende eest hoolitseti hästi, et kaubavankrid kinni ei jääks ja käskjalgade hobused jalgu ei murraks. Üldse elati siin piiskopkonnas hästi, nagu paistis. /---/ 

Veel paar kabelit linna ümbruskonnas paistis siia ära, üks asus madala müüriga piiratud mõisas, linnast loodes, ja mis nähtavasti oli pidalitõbiste seek, ja teine linnast läänesuunas, mis näis olevat surnuaed. Reisiseltskond ratsutas aga nüüd üle luhamaa ja meldis ennast praami peale ning umbes sel ajal, kui linnas löödi õhtukella, ratsutasid nad läbi Saksa värava Tartusse sisse.