Jutt on 1909. aastal Soomes ehitatud jõelaevast, mis kurseeris kaua aega Narva ja Narva-Jõesuu ning seejärel Tartu ja Pihkva vahel. 1960. aastal ehitati laev nimega Joala ümber kohvikuks Emajõe ning see hakkas seisma endise Vabadussilla ning vahel ka endise Kivisilla lähistel (Suur, Vaher 2008: 88). Laeva rahvalikuks nimeks sai aga Santa Maria, mis väljendas ilmselgelt tartlaste reageeringut portugali vapra kapteni vabaduseaktsioonile. (Hiljem on Santa Mariat vahel ekslikult peetudki selle „populaarse joogikoha” ametlikuks nimeks. Tartu linnavolikogu on 1995. aastal kavandanud Vabadussilla juurde laevkohvik Santa Mariat. See õilis kavatsus legend reaalsuseks muuta on 1998. aastal asendunud Turu kai ääres avatud ujuvrestoraniga Õlletanker. Miski ei kehasta paremini Õhtumaa allakäiku kui see Tartu laevasümboolika: Vabadus > Turg, Neitsi Maarja > Õlletanker.)
Emajõe „Santa Maria” algus oli nähtavasti paljutõotav, kuid Madis Kõiv meenutab, et kui tema kunagi hilisematel aegadel sellele laevale astus, siis jättis see „räpase ja haisva urka mulje”. Kõivule meenuvad ähmaselt laeva kummitanud tuleõnnetused, teisalt on teada, et unarusse jäetud laev kippus 1970. aastate lõpul uppuma, veeti mitu kilomeetrit mööda jõge ülespoole ja unustati jõesoppi maha. „Praeguseks on Joalast järel ainult riismed Emajõe põhjas” (Suur, Vaher 2008: 88).
