Hiljuti pöördus „Postimehe“ toimetus Eesti NSV rahvakirjaniku O. Lutsu poole palvega kirjutada meie jaoks oma elulugu. Sm. Luts oli nii lahke ja saatis selle juba järgmisel hommikul.
Siin see on:
Lgp. „Postimehe“ toimetus. Te soovite minu elulugu? – Palun!
Sündisin Kuremaa järve ääres aastal... Noh, kes seda enam kinni võtab, ja see polegi nii tähtis. Tähtsam on see, et sündisin järve ääres, aga mitte järves, nagu võiks arvata mu nime järgi. Esimese asjana, mis ma olevat teinud, nimetatakse koledat karjumist.
Aegapidi õppisin kõndima ja rääkima, ja kui sain parajaks jõnglaseks, siis pandi mind kooli, kus olin eeskujulikult laisk, aga valmis igasuguseks mürgeldamiseks. Õppisin neljas koolis, kuid ei lõpetanud ühtki neist.
Minu esimene amet: kingsepa-õpipoisi abiline. (Isa oli Palamusel kingsepp.) Pärastpoole õppisin apteekriks ehk aptiigriks, nagu öeldi tol ajal.
See oli minu elu vanaaeg.
Siis kandsin kuus ja pool aastat kuningakübarat. Peale seda olin raamatukaupmees. See äri läks muide väga hästi, aga läks tagurpidi, kuni lõppes päris meeltülendava pankrotiga.
Siirdusin Tartu Ülikooli raamatukokku ja seadsin tubli seljatäie eesti raamatuid riiuleile. Kuni tolle ajani nad vedelesid seal ühes suures kastis, segamini ja käkaskaela.
Ent siis võtsin üles ühe ala, mis mulle seni oli olnud ainult kõrvalametiks: hakkasin tegema kirjatööd.
See oli minu elu keskaeg.
Praegu nimetatakse mind aiva tihti vanameistriks. Seega muidugi tahetakse ütelda, et olen vana ja pidagu ma nüüd kord juba oma suu ja sulg. Aga mina ei ole vana; olen noorem kui kaks-kolmteist kirjameest kokku. Ka meister pole ma kaugeltki mitte, sest õpin veel. Alles paarikümne aasta pärast, kui tervist on, kuulutan end selliks. Ja siis, nii aastat viiskümmend edasi, siis vahest ehk luban enesele ütelda nii umbes – meister.
Muud tähtsamad sündmused mu elus?
– Varsti pühitseme naisega oma abielu juubelit.
See on minu elu uusaeg.
Tervitades
O. Luts
Tartus, augusti algupoolel 1945. a.
