Pidu sinus eneses. Sa pead selle…

„Sa pead selle arbuusi Koobile andma!“ ütlevad korraga 3 mu sõbrannat.
Olime juubelirongkäiguga peahoone ette jõudnud.
Auväärsed koolijuhid seisavad lintidesse keeratud sammaste ees. Neile kukub pähe vananaistesuve päikeses kõrbenud tammelehti.
Seisan ja süütan tõrvikut. Kolm fotograafi pildistavad mind. Olen salkus ja mul on keskmise suurusega arbuus kaenlas. Kannan raudteelase jakki Nõukogude miilitsa nööpidega.
„Hurraa filoloogiateaduskonnale!“
„Sa pead selle arbuusi Koobile andma.“
„Me oleme pettunud, kui sa ei lähe.“
„Aga ma ostsin selle endale söömiseks!“
/---/
„Vivat arbuus!“ hüüab keegi pealtvaataja.
„Tegemist on akadeemilise üritusega,“ kordab rongkäiku juhatav osakonnakaaslane.
/---/
Koop kõneleb.
„Hakkame arbuusi sööma!“ nõuab Piret.
„Anna nuga!“
„Seda laulu tappa kunagi ei saa…“ prahvatab valeviisil inimmere laiustest.
/---/
Kingime seda punast külma mahlast killukest Krisile, Marjustinile, Petsile.
„Bitte, Herr Seilenthal!“ eputavad filoloogid.
„Ei ole meil härrasid,“ häbeneb Seilenthal ja pöörab minekule laia mantlihõlma lehvides.
„Akadeemiline,“ ütleme kinkides.
Mustad seemned libisevad raeplatsi kivisesse pinda ega need idane.
Pool arbuusi on järel.
„Vii see Koobile,“ tõstavad need, kel arbuusikilluke otsas, lärmi.

Teosest