Nüüd klapivad linnaliini busside ajad suurepäraselt minu Nõkku sõitmisega. Sõidan otse kodu juurest Mitšurinist bussiga number 5 Riia mäele ja istun seal ümber number 4-le, mis peatub täpselt Pauluse surnuaia väravas. Läbi surnuaia Aardla raudtee peatusse kulub umbes neli minutit. Jõuan ilusti, sest vaksalist pool 6 väljuv Elva rong seisatab viis minutit hiljem Aardlas. Vahel on number 4 buss inimesi puupüsti täis ja hilineb surnuaia väravasse, siis kihutan läbi surnuaia ja jõuan ikka. Aga enamasti jalutan rahulikult kabelist mööda; mõnikord on selle uksed lahti, sees lahtine kirst, pärjad, leinajad; paljastan pea, vahel pööran varem kõrvalteele, et vaadata päris värskeid kalme; kusagil võib mängida väike orkester ja näha sealkandis tumedat inimhulka, leinamuusikat kostab Aardla peatussegi, kui tuul soodsalt surnuaia poolt puhub. /---/ Jalutasin surnuaial. Pole vist kurvemat ja filosoofilisemat paika kui surnuaed sulailmaga: veelombid, puud-põõsad tilguvad, kaugemal sõidavad autod, sagivad elanikud. Ristid, ristid, vaikivad kalmud. Seisatasin Oskar Lutsu rinnakuju ees, nina otsast tilkus mütsist sulalumest nõrguvat vett maha, siis ruttasin tagasi peatusse. Üsna Lutsu lähedalt Nõukogude sõjameeste monumendi juurest kuni raudteeni laius pärast sõda sakslaste kalmude väli, lugematu hulga nagu joonlauaga rihitud valgete puuristide ridadega. Neile maetakse järjest ja järjest peale. Lumesahk oli küll teed lahti lükanud, aga täna mul polnud aega papa ega Alma hauaplatsi üle vaadata. Märkasin, et nüüd olid ooteputkal kõik klaasid lõhutud, viimane kui üks. Vanemapoolne mees kurjustas, vandus noorust: „Kurat, küll lõhuvad! Aga ise oleme süüdi, omad lapsed.“ Ma poetasin: „Äkki ei olegi lapsed, vaid joodikud?“ – „Ma olen ka joodik, aga ei lõhu. Noorus saab liiga kergelt kõik kätte… No aga kui tuleb külm tagasi ja tuiskab…“
Asukoht teoses
lk 168–169
