Kasvataja. Siis sundis nälg…

Siis sundis nälg raekoja kõrval „Võidu“ sööklas sabas kibelema, kuni võisin kandikule tõsta kalakotletid kartulitega ja peedisalatiga, klaasi piima. Teenindusmajja andsin parandada kingad, vastu sain alumiiniumist numbri; kui järele tulen, annan jalast teise paari, võib-olla sama numbri peale. Pagana kahju, et 21. Juunis „Dünamos“ oli lõunavaheaeg, aga kaubamajja lähen tagasiteel, äkki saan sealt suusakepid osta, polnud mõtet neid mööda linna kaasa tassida. Ruttasin Riia mäkke ja viisin Võru tänavale onu Rikule ära valmis prillid, ta vajas lugemiseks kangemaid pluss-klaase. /---/ Soovisin sugulasele head tervist ja ruttasin üle Tähe, Kalevi Emajõe äärde Rebase tänava küttekontorisse, kus kuni 3. jaanuarini ei võeta raha vastu, aga võisin end järjekorda kirjutada. Nõukogude tänavat pidi kesklinna poole kiirustades imestasin, et täitsa nagu võõras linnas: bensiinijaam, majalobudikud loosungitega, äkki poisike emaga veab kelguga vanapaberit; taipasin, siin kusagil on utiililadu, läksin kaasa ja küsisin paberimajandusega äritsevatelt meestelt, ega sinna eestiaegseid raamatuid tooda, mida antikvariaat vastu ei või võtta. Ei, ainult nõukogudeaegseid, peamiselt kooliõpikuid, ajalehti. Mõistsin oma naiivsust, lollakas, nägudest ju näha, teavad väga hästi raamatute väärtust. Järsku majad suurenesid ja oligi kaubamaja. Suusakeppe ei olnud ega teatud ka, kunas tuleb. Defitsiit, tutvused, sina siple nagu kärbes kaubandusvõrgus. Raekoja platsil hoiukassas maksin ära kommunaalmaksed. Raamatupoes „Kirjavara“ oli müügil sarja „Maailm ja mõnda“ uus raamat, pakitud tsellofaani sisse koos kalenderpäevikuga ja Manivald Kesamaa luulekoguga „Maa jääb nooreks“. Ostsin Leskovi teose „Ühe naise allakäik“. Tõttasin 21. Juunit mööda Mitšurini poole. Postkontoris võtsin kviitungi eest välja uue „Loomingu“, ja uksed avanud „Dünamost“, nagu preemiaks jalavaeva eest, ostsin just-just müüki tulnud suusakeppide paari – täpselt parajad, kõik teised liiga pikad või liiga lühikesed – kus alles vedas!

Teosest
lk 70–72