Kasvataja. Pühapäeval tutvusin lähemalt…

Pühapäeval tutvusin lähemalt Sirle sugulastega restoranis „Kaseke“ Tähe tänaval. /---/ Peolaud oli kaetud „Kasekese“ niiöelda „rehetuppa“. /---/ „Kasekeses“ juhtus nüüd minuga ka üks ääretult piinlik seik, eluajaks meelde jääv. Ma silmasin küll WC ustel sümboolseid nupuga kolmnurki: „pea ja kleit“ ja „pea ja atleedikeha“… aga ma olin „Kasekeses“ nii palju kordi käinud, et kui peeglitest möödusin ja viimases kabiinis istet võtsin, üllatasid mind ilmselged naiselikud hääled, mitte seinatagused, vaid sisemised, uksetagused, peegliesised, kes kammisid end ilusaks. Rumal eksitus. Ilma paanikata. Kuidas nüüd välja saada. Vaikus. Ootasin. Ootasin. Ei tabanud hetke, sest naisi tuli korraga hulgi, rohkem kui kabiine, isegi minu kabiini ust katsuti. Kas lausuda viisakalt, naised, on juhtunud õnnetus, ei, arusaamatus, minge välja, ma olen uksega eksinud. Äkki vaikus, avasin kohe vargsi kabiiniukse ja nägin ja kuulsin, et kõrvalkabiini uks seisis valla, seal naaberpoti serval seisis vist rõivahoidja, upitamas end üle vaheseina kiikama, sõnades „siin pidavat üks mees olema“, ta nägi minu poti tühja auku, sest ma jalutasin hääletult vabadusse. Välja pääsenult vabandasin kannatavate naiste ja rõivahoidjate ees, et täitsa automaatselt: „Kas varem polnud mitte naiste ja meeste tualetid vastupidiselt?“ Ja selguski, aasta eest remondi käigus tõesti vahetati ümber. Rõivahoidja väljas, naised sees, rahustasid mõlemad rõivahoidjad mind: „Seal on hullematki juhtunud.“

Teosest
lk 66–68