Taevas Tartu kohal. Esimesed aastad olin...

Esimesed aastad olin elanud Pära-Tartus ühes paneelmajas pensionäridest vanapaari kolmetoalise korteri tagumises toas. „Reeglid on lihtsad: 400 krooni maksad kuu eest ette, külmkapis on sinu asjadele alumine riiul ja tüdrukuid ei too!” oli kohe alustuseks kuulutanud tervisest pakatav punase ninaga korteriperemees. Tema teinepool, väga lühike allaheitlik daam, ees pudelipõhjaprillid, noogutas vaikselt mehele kaasa. Tekkis tahtmine pärida, kas noormehed on lubatud, aga kahtlustasin, et see nali võib raisku minna. See oli ainus teadaolev pakkumine kogu linnas ja seetõttu vastupandamatu.

Istusin esimesel Tartu õhtul oma uue elukoha voodil, mis koosnes nurgadiivan Eva-2 kokkulükatud juppidest, kui kostis koputus uksele.

„„Kodus ja võõrsil” algas,” teatas vanaproua vaikselt.

Teosest