Tartlane on uhke oma päritolu üle. /---/
Põline tartlane ütleb „too“, mitte „see“. /---/
Tartlasel on veel mitu tahku. Ta armastab teatrit ja hindab kohvikukultuuri. Ta hoolib oma linnaosast ja korraldab päevi. Mõnikord lausa nii hoolega, et seltse tekib ühe linnaosa kohta kaks-kolm.
Ent eriti meeldib mulle üks Tartu Postimehes ilmunud loo pealkiri, mis võtab kokku tartlaseks olemise tuuma. Tartlane kirub libedat tänavat, ent kukub enamasti kodus.
Lõpetuseks panen kirja mõned laused, mida üks tartlane aeg-ajalt teisele ütleb ja mille täpset tähendust mõistavad ainult tartlased.
Silmad säravad nagu Luunja kasvuhoonetuled.
Lehkab nagu Tartu lihakombinaat oma hiilgeaegadel.
Soendab mu südant nagu Fortumi katlamaja Tartu linna.
Suu suitseb kui Anne katlamaja korsten üheksakümnendatel.
Süda läigib kui Pauluse kiriku katus!
Asukoht teoses
lk 226–227
