Päevasesse ülikooli ma ei sobinud, aga ülikooli töötajaks küll.
Minu kohus oli korras hoida õppefonoteek, laenutada kahe ruumi vahelise siseakna kaudu üliõpilastele makilinte. Töökohaks oli rohkete riiulitega heliarhiiv, aken mu selja taga vaatas peahoone ette. Kui ma pilgu oma teiselt korruselt välja heitsin, nägin, kuidas all voorisid üliõpilased ja õppejõud, üldse pühadusega seotud rahvas, kelle hulka nüüd natuke kuulusin minagi. Kui ma siseaknast eesruumi vaatasin, siis nägin inglise, saksa ja prantsuse filoloogia üliõpilasi, kes, kõrvaklapid peas, kummardusid oma individuaalmakkide kohale, kuulasid minult saadud linte ning samas kirjutasid tekste üles.
„Edasi” kirjutas, et see on Nõukogude Liidu moodsaim keelelaboratoorium. Kõik selle oli põlve otsas valmis meisterdanud Elmar Kiis, kelle töökoda asus siinsamas keldrikorrusel. Ma olen alati imetlenud kuldsete kätega mehi, kes oskavad peedist pesumasina teha. Kiis muutis traadijupid elektroonikaks ja kõik olid talle tänulikud. Tema abimeheks oli ta enda abikaasa ja nende tütar oli meie kooli iludus number 2.
Kui midagi rikki läks, laskusin ma trepist alla ning teatasin sellest Kiisile. Nii mõnigi kord rääkisime temaga poliitikast. Kiis oli kõva kommunist ja seda maailmavaatelt, ta polnud parteilane, kes endale hüvesid noolib. Mina aga nägin elus esimest korda inimest, kes eravestluses toetas nõukogude võimu. Kord ütlesin talle, et ma ei usu valimistulemusi. Seda, et 99 protsenti kopikatega hääletab kommunistide ja parteitute bloki poolt. Ja mida tegi Kiis? Sokutas mu valimiskomisjoni liikmeks. Ja ma nägin, kuidas häältelugemine käib. Vastuhäältena läksid kirja ainult need bülletäänid, millel kandidaadi nimi oli korralikult, otsast otsani maha tõmmatud. Kui mõni täht oli jäänud maha tõmbamata, arvestati seda kui rikutud hääletussedelit. Küllap ka ilma selle sohita oleks protsent tublisti üle üheksakümne olnud. Erilist huvi pakkusid ühele tundmatule meie juures istuvale seltsimehele bülletäänid, kuhu oli midagi kirjutatud. Need ulatas häältelugemiskomisjoni esimees talle ning tema pani need mapi vahele. Harilikult olid need neutraalsed. Näiteks: tahan Tartusse sauna. Bussid ei käi. Aga leidus ka selliseid: Persse! Ird on varas. (Kaarel Ird oli „Vanemuise” juht ning tegutses ka Tartu partei- ja täitevkomitees.) Jne. Ma olen kindel, et selliseid märkusi kirjutanute käekirjad läksid eriuurimisele.
Asukoht teoses
lk 1755–1766
