Kumedad paugud ärritasid miskipärast hakiparve Toomkiriku varemetes ja kõrgetel pesapuudel. Nad peaksid olema ju kellalöökidega ammu harjunud. Ei tea, mis siis täna teisiti on, et nad rahutult kära tõstsid?
Hakid meeldisid Kollale kohutavalt ja ta põlgas inimesi, kes põlgasid hakke. Millist ülekohtust ja õudset jubedust võis vahel Edasi-lehest lugeda – hävitame hakid, linnud ei lase oma kisaga uinuda! /---/
Kui uhke, metalliläikeline must sulestik oli hakkidel! Ja justkui vanaema hall pearätik peas! Targad linnud, kes täpselt teadsid, kui lähedale endale võisid nad kassi, inimese või auto lasta. Ja kui tahtsid, siis hüplesid, kui tahtsid, siis kõndisid, kui tahtsid, siis lendasid. /---/
Kahju vaid, et hakid nii harva Supilinna visiteerisid, elasid rohkem Toomemäel ja südalinnas.
Asukoht teoses
lk 212–213
