Vallikraavist pöörasid nad Ülikooli tänavale, kus rahvast liikus juba rohkem. /---/
Vasakut kätt otse Toome püstja nõlva all lösutas madal garaažimaja, kus müristasid välja ja sisse sõjaväevillised, üüratult vänge toss taga. Teinekord ka krusavoid, presentkatus kasti kohal.
Autod olid pimendatud, nende esilaternad olid kaetud musta kilega, millesse oli lõigatud rõhtsuunaline pilu. Sealt pidi siis öösel valgus auto ette paistma. Seda oleks tahtnud näha! Kolla polnud veel kunagi pimedas näinud pimendatud autot, ainult päevavalgel. /---/
Järgmine maja oli kolmekorruseline, rõdudega, kõrge kaarja uksega. Kummalgi pool ust kõrgusid kõnniteel kaks koonusekujulist musta rakettmürsku otsekui tunnimehed. Või nagu ausambad sõjale?
Nende mürskude vahelt käisid majja ja tulid majast mundrites ohvitserid, nahkplanšetid ahtri peal.
Isa oli öelnud Kollale, et siin asub Tartu kaugpommitajate diviisi staap ja see on suur sõjasaladus, mida keegi teada ei tohi, olgugi et kõik teavad. Ka see ohvitser, kes praegu sinna läheb, ei tohi teada, kuhu ta läheb.
Asukoht teoses
lk 102–103
