Werneri kohvik Tartus võib vabalt võistelda Eesti vanima kohviku tiitli eest, kuid nähtavasti rahuldub ka nimetusega „üks vanimaid kohvikuid“. Tegemist on Tartu vaimu eheda kehastusega, mis mängib meie kultuuriloos tähtsat rolli. Pärast vahepealset varjusurma ärkas Werner 1998. aastal uuesti elule.
/---/ Blondide juustega proua Paabo valitses esimese saali kondiitriletti, teise saali vallutasid seltskonnadaamid, sealt edasi vaheseintega lahterdatud saalis istusid püsikunded ning lõpuks avanes lauamängude, eriti male- ja doominomängijate maailm. /---/
Sisustuse poolest pigem lihtne, kuid mõnusa ja ligimeelitava koduse atmosfääriga Werner muutus kiiresti haritlaste kohtumiskohaks või suisa teiseks koduks. Nii mõnelegi stammkundele saadeti sinna isegi kirju ja pakke, kuna see oli vast ainus kindel koht, kus võis seda või teist boheemlast kohata.
Kes seal kõik istunud pole! Friedebert Tuglas, kes tellis alati väga magusat kohvi, tema naine Elo, Kersti Merilaas, August Sang, Heiti Talvik, Konrad Mägi, Betti Alver, Gustav Suits, Jaan Koort, Paul Ariste… Austus nende kultuurikorüfeede vastu peaks võtma tänapäeva eestlase sõnatuks, kuid Wernerit mäletatakse demokraatliku paigana, kus seisus kedagi ei huvitanud. Siinkohal on paslik meenutada, et vennastumise põhjus polnud alkoholis – seda kohvikutes ei müüdud, ikka vaid kohvis.
Tartu Ekspress (28. jaanuar 2016) kirjutas, et hommikul astusid läbi turule kiirustavad koduperenaised, kes istusid tänavapoolses suurte akendega ruumis. Võtsid koorega kohvi ja vahetasid klatšimaigulisi uudiseid. Keskpäeval saabusid Tartu kunstiinimesed, paar tundi hiljem ülikooli õppejõud ning kella 4 ajal astusid Wernerist läbi väikeärimehed, puumajaomanikud ja nurgaadvokaadid. „Aeti juttu, tehti äri, loeti värskeid ajalehti ja tõmmati paberosse. Õhk oli suitsust paks ja täis doominokivide klõbinat. /---/ Kell 5 hakkas boheem saabuma õhtusele ringile.“
/---/ Ikka ja jälle otsiti Wernerisse kolme kohalikku keelt valdavaid ettekandjaid, autojuhti või jooksupoissi, tüdrukut, kes iseseisvalt keeta oskab, või tunnistusega nõudepesijat. Jõulupühade eel kuulutati, et võetakse tellimusi tortide-kringlite peale, ning lisaks olid müügil mitmesuguste hindadega šokolaadikompvekid, šokolaadi- ja martsipanivigurid.
1980. aastate esimesel poolel toimus Eestis tihti ootamatuid ja üllatavaid põlenguid, milles said kannatada just eestlastele olulised kultuuriobjektid. Erandiks polnud ka Tartu, kus oktoobris 1983 põles seitsmes kvartal ja kohvik Tartu ehk endine Werner leidis oma lõpu. /---/ Agnessa Pillmannil ja tema pojal Jaanusel kulus Werneri taastamiseks 5 miljonit eesti krooni.
Samas lehes sõnas teine sisekujundaja, Tartu ülikooli arhitekt Martti Preem, kes elas maja ärklikorrusel, et taastatud Werner ei ole vana koopia, kuid järele on tehtud kunagised malelauad, taastatud akvaariumikohvik ja kohvilett. Huvitav on märkida, et 1998. aastal maksis päevapraad, ümber arvestatuna Eesti kroonidest eurodesse, umbes 2 eurot, tass kohvi 40 senti ja à la carte praad ligi 7 eurot.
Elu Werneris on olnud nii inspireeriv, et kirjanik Madis Kõiv kirjutas sellest koguni näidendi „Lõputu kohvijoomine“.
Allikas
