Hommikul polnud aja teadasaamisega mingit muret. Õlletehase võimas vabrikuvile huugas kell seitse, pool kaheksa ja kell kaheksa, see oli kuulda üle Supilinna. Võisid ainult segi ajada, mis kellaaeg parajasti üürgas. Ka kostsid Marja tänavale kenasti Komsomoli tänava galanteriitsehhi ja Ülejõe lauatehase viled. Öösel oli veel lihtsam – loe ainult Raekoja kella paukusid ja aeg on veerandtunni täpsusega teada.
Kõige segasem oligi pärastlõuna ja õhtupoolik. Tööpäeva lõppu ei vilistanud keegi, riik ei tahtnud, et rahvas töö lõpetaks.
Asukoht teoses
lk 81
