Kui ta linna läks, lehvitas ta Georgile, kes jobutas mingi sõbraga aias, siis tõmbus süda kokku, kui ta mõtles Janile ja oma rattale, mis käki too kokku keerab, ja siis jõudis ta Kalevi tänavale. See oli tühi. Mitte ühtegi autot ega inimest. Suvine Tartu on väljasurnud linn. Mis siis? Ta võis siin kas või üksi elada, pealegi olid suved tänu sellele tohutu pikad, et midagi ega kedagi ei olnud. Hommikul Päeva tänaval ärgates oli alati ees tohutu pikk päev.