Rahutu meri. Elasime Tartus kuni…

Elasime Tartus kuni 4. oktoobrini 1933. Viimane elukoht – ja ainus, mida ma Tartust mäletan – oli Riia mnt. 16 Väikese Kaare nurgal Saapas’e majas. Ema nimetas meie elukohti – Tartus ja ka hiljem Nõmmel – majaomanike nimede järgi. Tartus olime enne elanud „Olevi majas“, kuid kus see oli, seda ma ei tea. Saapas’e maja oli kahekorruseline puumaja. Meie korter oli ülakorrusel. See maja on praegugi (2019) alles, kuigi Riia maantee on muudetud Riia tänavaks, mistõttu ka maja number on muutunud. /---/

Mida ma mäletan elust Saapas’e majas? Ühte hommikueinet, kui olime isaga kahekesi laua ääres. Isa ütles: „Puurime õige või sisse augu, siis on hästi põnev!“ ja tegigi nii oma lauanoaga. Kuid emale see ei meeldinud – ei siis ega ka paljudel kordadel hiljem, kui mina või Nony püüdsime seda järele teha.

Ma ei mäleta, et oleksin Riia maanteel elades teiste lastega mänginud. Kõrvalmajas (nr 14) elas veidi vanem poiss Ingo, kes aga meie kui väiksemate vastu halb oli, nii et hoidusime temast eemale.

Kesklinna poole läks Riia maantee raudteesilla alt läbi. Kui silda oli parandatud või laiendatud, sõitis üks vedur seal aeglaselt edasi-tagasi ja jäi isegi sillale tükiks ajaks seisma – nägin seda ja see on mul meeles. /---/

Kui 4. oktoobril saabus aeg ära sõita, läksime emaga Tartu jaama. Seal pidime minema trepist alla ja teiselt poolt üles, et Tallinna rongile jõuda. See on mu viimaseks mälestuseks sõjaeelsest Tartust.

Teosest