Soome pitsa. Udu oli hiilinud…

Udu oli hiilinud jõelt Supilinna ja üksikud tänavalaternad heitsid oma varje Tähtvere tänavatele. Päike oli loojunud ja vana agul nägi välja nagu õudusfilmi tegevuspaik. Mari ei kartnud siiski pimedust oma kodulinnaosas.

Tüdruk põikas mööda kitsaid radu Lepiku tänavale, harjutades pehmet sammu. /---/ Lõpuks jõudis ta kohale.

Ta seisis Lepiku tänaval maja ees, mille seinale oli kinnitatud eri suuruses alumiiniumist neljakandilisi plekitükke. Kõige väiksemad olid umbes sama suured kui rahakott, kõige suuremad nagu kooliatlas. Mari teadis, et nende plekitükkidega oli lapitud mürsukildude auke. Papa oli sellest mitu korda rääkinud. Kunagi oli siin kas plahvatanud pomm või oli tulistatud kuulipildujaga. Täpsemalt Mari ei teadnud ega tahtnudki teada. Need plekitükid ei meeldinud Marile. Need olid hirmsamad kui ristid surnuaias haudadel, sest need kuuliaugud olid siin, rahulikul tänaval, võõrasemapottide ja poiste jalgrataste kõrval – seina peal. Nagu grafitid.