Tartu bussijaama ootebarakis
Istus pingil vanamees
Ümmarguste hõberaamidega prillid peas
Nagu sakslastel kuuekümnendate aastate filmides
milliseid eksponeeriti Nõukogude Liidus
Te teate ju nagunii?
Lugedes pehmeil huuli Nietzsche
„Ecce homo“
Ma ei hakka tsiteerima
Te teate ju nagunii?
Astus ligi üliment
Haugatas: Kuradi bomz!
Ja toksis pealtnäha süütult labajala ülemist osa
kust algab säär
kus asub valu- ja närvipunkt
Te teate ju nagunii?
Politseinik öötööst nii kurnatud
Mingis klubis
Olles pidanud lahutama kaht luuletajast kaklejat
Ühel verine nina
teisel suus õitsemas karje: Sa sitane oblomovist!
Te teate ju nagunii?
Selline ebaregulaarne suguelu rikub ju närvikava
Enesel noor naine kodus või polegi?
Paigalda kasvõi nahaalune kiip!
Pole ju midagi raskemat mitteteadmisest – vaid
aimamisest
Te teate ju nagunii?
Vaatepildi maotusest
üks daam – keskea peatusest juba väljunud
kõverdas nina ja lehekülge Esimese Leedi
kokaraamatust
Kuigi ta memm oli esimeses vabariigis pesnud pesu
ja keetnud ohtralt mundris kartuleid
Mõtlemata: Kellele jäävad küll koored?
Te teate ju nagunii?
Kuigi väliselt nii erinevad...
Kõigil
alamtegelastel näitasid isegi kellosutid vaid ühte viita:
EU roopasse!
Seda te teate nagunii!
Kohe ja kindlasti!
