Deemonitaltsutajad. Tartu bussijaama kohvik…

Tartu bussijaama kohvik, kuigi ehitatud 21. sajandil, kandis endas samasugust 1990. aastate hõngu nagu deemonitaltsutajate lemmikohtki – varjendi baar. Ka siin olid nii lagi kui ka seinad vooderdatud vineerlaudisega. Seintel oli kolmnurksete peeglitükkide abil loodud ornamendiga püütud peletada puitkastis istumise muljet. Väikesed nelinurksed lauad ning madala seljatoega pikk nahkdiivan olid asetatud piki kohviku seinu. Näoga akna suunas istujatel oli võimalus jälgida Tallinna busside liikumist number üks posti all. Kohviku põhimenüüd andis aimata sissehingatavast õhust: see koosnes piimaga kohvist ning rasvas läbifrititud kiirtoidust.

Ing saabus bussijaama kohvikusse kell kolmveerand kaksteist. Ta sättis end istuma sissekäigule kõige lähemal asuvasse lauda, et häirivate toidulõhnadega paremini toime tulla. Ta ostis letist suhkruta teed, puuviljasalati, tegi arvuti lahti ning asus seminaritööd kirjutama. Nüüd nägi Ing välja nagu täiesti tavaline bussi ootav tudeng, kes kohvikus aega parajaks tegi. Kohvikus oli peale tema veel kaks täiesti tavalist bussijaama klienti: pruunis mantlis vanem hallipäine meesterahvas, kes jõi kohvi ja luges ajalehte, ning brünett sinist baretti ja samas toonis villast poolmantlit kandev kohvriga naisterahvas, kes istus tühja laua taga ning vaatas ainiti aknast välja.

Teosest
lk 97–98