Toome mänguväljakul oli teenekas spordipedagoog, kergejõustikudidaktika professor ning viiekordne NSVL-i kümnevõistluse meister üles rivistanud kehakultuuriteaduskonna tudengihakatised. Teenekas pedagoog oli masendavas meeleolus. Tema ees oli järjekordne seltskond noori, keda ei huvitanud karvavõrdki püüdlused spordi tippsoorituste poole. /---/
„Minu noorusajal ei lastud teiesuguseid lodevaid tüüpe üle kehakultuuri osakonna lävegi,“ sõnas ta tudengitele mürgiselt. „Mul on kurb näha, kuidas kehakultuuriteadus iga aastaga alla käib. Minuvanused vanainimesed on ainuüksi omaaegsete kehalise kasvatuse tundide najal palju paremas vormis kui teie, noored inimesed, siin kokku.“
Oma pahameeleks nägi professor noorte nägudel sarkastilisi muigeid ja pilguvahetamisi. Tunne läks veelgi sandimaks. Aga ainult viivuks. Noorte tähelepanu hõivas toomkiriku poolt turmjooksuga lähenev vanamees. Pikkade sammudega jooksis rauk üle Toome küngaste ja muldvallide. Mänguväljakule jõudes hüppas ta mängeldes üle vedrukiigest ning tormas ilma hoogu maha tõmbamata mäeküljest alla. Vanamehe jooksutuules läks lendu ka tudengite sarkasm.
Asukoht teoses
lk 150–151
