Käsin Narva maantee ühika lähedal maaklerifirmas Roosi tänava lasteaia keldris, teadmata, et kõrvalmajas on ateljee Albertil, kes toob prügi samasse pruuni prügikasti lasteaiaväravas.
Neid prügikaste oli seal terve rida. Talveõhtu laternavalguses paistsid need mustad ja olid heaks peidukohaks inimtühjas linnaosas, kus võib-olla tuli karta iga möödujat. Olin nende taga passinud rohkem, kui mulle meeldis pärast psühhodraamaloenguid Staadioni tänaval, kus tol ajal asus Tartu hullumaja. Olid ohtlikud üheksakümnendad.
Ühel talveõhtul ootasime füüsikutega, et lasteaia valvur tuleks väravat avama. Seisin omaette nagu alati. Loendasin prügikaste, mis seisid külmas õhtus ähvardavalt ja tumedalt. Kui Albert oleks välja tulnud, oleksime kohtunud, aga sel kibekülmal õhtul ei liikunud sealkandis keegi ei sisse ega välja.
Asukoht teoses
lk 78
