Inspireerituna kohtumisest Madisega läksin Tartus vaatama maja Mäe tänaval, kehastudes korteriotsingul tudengiks. Sattusin keset esimese Eesti Vabariigi idülli. Luksuslikus buduaaris lillelisel diivanil istus Teise maailmasõja eelse „Mareti” pildiajakirja soenguga lopsakas tumedapäine naine. Kaksikud poisid tardusid hästikasvatatult toanurka ega teinud mu juuresolekul piuksugi. /---/ Ilmselt lahutatud täies elujõus proua troonis keset väikekodanlikku jõudeolu. Kelle kulul elame, hommikumantel pärastlõunalgi seljas? Kui rikast meest oli selleks 1994. aasta kevadtalvel vaja? Ärinaised korraldasid missivõistlusi ja bankette ning sahkerdasid metalliga. Au sees oli olla naiselik ning hoolitseda kodu eest nagu vanal heal Eesti ajal, toppimata nina mehelikesse tegevustesse. Mul ei olnud lootust heita pilku ellu, mida korteris elati. /---/
Ka Madise Fortuuna tänava erakas seisis püsti. Suur osa sama tänava maju oli langenud ajahamba saagiks, et teha teed tulevikule.
Asukoht teoses
lk 55
