Tartu läksin ma… Väidetakse, et kultuur…

Väidetakse, et kultuur pidi algama peldikust, kus ka kuningas jalgsi käib. Bettoni ühika head kohad andsid selles osas piisavalt mõtteainet. Kas tulenes probleem tualetipottide ehitusest, väikesest veesurvest või kasutajate ürgsest loomusest, kuid kindlate ajaliste intervallidega ilmnesid kemmergus erinevused saksapärase „ordnungi“ ja venepärase „pardaki“ vahel. Argipäeviti kujunes tavaliselt veel kasutamise ja kasimise vahel mõningane tasakaal, see-eest nädalavahetustel tabas WC-sid aga tõeline kollaps. Vaatepilt oli sürrealistlik, hais aga väljakannatamatu. Üle läve astumine nõudis eneseületust, mis teinuks au ka ideelisele parteilasele. Kes tahtis säilitada lugupidamise oma isiku vastu, tegi, et linna peale sai. Ega sealgi lihtsaid lahendusi pakutud, kuid kes otsis, see lõpuks ikkagi midagi leidis.

Tõelised nõukogude ja kangelased saabusid paljunäinud Bettoni kemmergusse esmaspäeva hommikul koristajate näol ja päästsid sitturite kogukonna süütud liikmed terendavast püksilaskmise ohust.

Ühel sellisel tähelepanuväärsel nädala algusel oli koristajatädi karikas lõpuks täis mis täis. Kell oli kuus hommikul, mil tudengitel mõistagi kõige parem uneaeg. Kättemaksuhimulise innuga sahmis tädi harjaga üle koridori põranda, kolkides sealjuures vastu igat ettejuhtuvat toa ust ning sisistas läbi hammaste: „Siin need sead elavad!“

Teosest