Oleme ettearvamatud nagu raamatud. Katkend. Kellegi teise kriis...

Kellegi teise kriis jõuab kohale aprilli viimasel päeval. Ta istub Rüütli ja Gildi tänava ristumiskohal, pilk raamatus. Teda vahivad möödakäijad. Neil pole oma elu. Tartus elab tõesti vähe inimesi. Igaüht tuleb uurida, ta üksikasjad teada saada. Jalgrattur peatub, jõekohvikul on sajad jälgivad silmad. Privaatsust, eraelu, vabadust ei ole. 
/---/ 
Päike paistab soojalt. Istuja loeb siniste kaantega õhukest raamatut, sulgeb selle, pääsemata pilkudest, ja otsustab minna keldriantikvariaati. Ta laskub paarist trepiastmest alla jahedasse raamatuid täis ruumi. 
/---/ 
Nurgas istub kummaline antikvaar, mantel õlul, vestleb kellegagi, ta tervitab ja süveneb uuenenud riiulitesse, viimasest käigust siia on möödas aastaid. Laste- ja ilukirjanduse juurest liigub ta geograafiani, leides paar eurost raamatut. Kui need ostetud, heliseb ta telefon. Koht Rüütli antikvariaadis on kaugel Fortuuna ja Raatuse ristmikust nagu ka Narva maantee ja Raatuse ristist. 
/---/ 
Pitsat ta ei armasta ja nad lähevad sööma steiki, burgerit, mustikakooki või ükskõik mida. Seinal on Clint Eastwoodi pilt. Tartu uudishimulik rahvas pole uut kohta veel avastanud, kõrvallauas istuvad lihtsad noormehed, kes iga päev ülikonda ei kanna, kuid võivad endale kõike lubada. 
/---/ 
Keldriaknast on näha altvaates grotesksed inimesed tänaval. 
/---/ 
Klubis on kontsert ja raamatuesitlus, sinna ta on ennast attendinud, kaheldes, kas kaaslane küsimusega just seda silmas peab või saab valesti aru, et ta varjab klubi. Ta teesklebki: mõistagi ei kavatse ta minna, attenditakse viisakusest. 
/---/ 
Midagi juhtub jõe ääres, kohas, kus ta on istunud murul ja veini joonud, kus on möödunud kevadpäevi mõne kaastudengi või mehega. Kaunase ning Võidu silla vahel vaatab kaaslane üle jõe ja pomiseb rahutult: 
„Ise ei pea ajendit andma, ei pea andma põhjust, on igal juhul halb, kui meid siin nüüd kahekesi nähakse, on tipptund.”

Teosest