Hilistalvised õhtud on jahedad.
Ja Toas, kus me kellegi hajameelsuse tõttu jätkuvalt vegeteerime, on pime.
Aga Ulf tahab lugeda.
Jaan Oksa „Vaevademaad“.
Ta paneb mantli selga, võtab tooli, väljub ühikast ja istub Toa akna alla.
Laualamp aknasimsil annab valgust.
Kinos Ekraan on lõppenud seanss.
Massikultuurist lohutust saanud nõukogude inimesed valguvad kodu poole.
Aga mitte mööda mõlemat kõnniteed.
Ulfi märgates siirduvad need, kes algselt kavatsesid mööduda Uue Pälsoni eest, realistide ühika poolsele trotuaarile.
Sest: üliõpilane loeb väljaspool ühiselamut.
See on ohu märk.
Võib-olla on puhkenud mäss.
Ja pärast võidakse tunnistajaks kutsuda.
Asukoht teoses
lk 87–88
