Tuba 116. Toas puhkeb alalõpmata…

Toas puhkeb alalõpmata vaidlusi selle üle, mida võiksid Neiud teha hilja õhtul neljanda korruse õpitoas.

Arvamusi on erinevaid.

Tõde tuleb lõpuks teada saada.
Siirdutakse asja uurima.

Ulf avab õpitoa ukse – ja kinnitust leiavad halvimad ootused.
Kümmekond lauda on kaetud õpikute, konspektide ja rotaprintidega.

Neidude pead laualampide kahvatus valgussõõris on roosinuppudena norgu vajunud.

J
ube.

Kulub mitu sekundit, enne kui suudame end koguda.
Siis hakkab Ulf korda looma.

Ta astub kõige lähema laua juurde ja ütleb vaikselt, aga kindlalt: „Misasja te tukute siin? Vaadake, mis kell on! Misasja te rikute oma silmi? Te ei saa niimoodi mehele kah. Minge magama.“

Ulf räägib hellalt ja hoolitsevalt.
Nagu vanem vend.

Nagu isa.
Nagu hea inimene.

Ning Tuba hakkab korraldust ootamata laualampe kustu vajutama.

Neiud tõusevad sõnatult, korjavad oma kraami kaenla alla ja väljuvad õpitoast langetatud päi.

Arusaadav.
Nad tabati teolt.

Teosest
lk 78–79