Igavene poisike. 1969. aastal asus…

1969. aastal asus Vanemuise teatrisse tööle äsja Panso-kooli lõpetanud Jaan Tooming. Alguse sai Hermaküla-Toominga teatriuuenduse ajajärk. /---/

Mäletan hästi, millist elevust tekitas Toominga teatrisse tulek näitlejates ja kõigis teistes teatri inimestes. /---/ Torkas silma tema vaba vabameelne olek, ta oli suhtlemises kolleegidega väga avatud ja kergelt bravuurikas. Ta suhtus kõigisse sõbralikult, aga mõjus kõigist eristuvalt. Teda imetleti vaikides, ta pälvis kõigi tähelepanu, tahtlikult või tahtmata. Ta ei jätnud kedagi külmaks, ka neid väheseid mitte, kes temasse võib-olla suurema sümpaatiaga ei suhtunud. Toomingal olid silmatorkavalt pikad juuksed, need olid sirged ja šatäänid. Ta oli uje, hipilik, samas mõjus eneseteadliku ja sihikindlana. Temast õhkus võitlusvaimu, protestimeelsust, taltsutamatust ning sõnakust. Ta mõjus alati, hiljemgi, mulle inimesena, kes on väga jonnakas, kui olukord nõuab ja kes on mees, kes võib iga kell, kellele tahes, tõdesid näkku öelda. Ometi polnud temas grammigi teatraalsust ega esinemisvajadust väljaspool lava. Ta oli loomulik, oli selline, nagu ta oli.

Teosest
lk 86–87