Näitleja lapsena olin palju teatris ja nägin lähedalt proove, etendusi ja omaaegseid kuulsusi. Vanemuise direktor-peanäitejuht Kaarel Ird on kindlasti koloriitseim kuju, isiksus, kellega olen elu jooksul kokku puutunud. Inimene tulvil vastuolusid. Kooliharidust oli tal vaid kuus klassi – esimese vabariigi aegne algkool. Täpselt sama haridus, nagu mu emal, näiteks. Ird oli kahtlemata haritlane, intelligent iseenesestmõistetavalt. Ta oli tohutu lugemusega.
Ird kutsus Vanemuisesse eelkõige minu ema, primadonna Herta Elviste. Mu isa oli ta lihtsalt sunnitud kaasa saama kui Elviste abikaasa. Seda oli ka näha: Hertal tulid Tartus kohe suured rollid, Lembitul ikka episoodid.
/---/
Irdi tööstiil – karjumine ja sõimamine – viisid niikaugele, et Ines Aru eestvedamisel koostati 1964. aasta algul kiri, milles tauniti Irdi ebainimlikke töövõtteid ja käitumist näitlejate suhtes, solvamisi ja alandamisi. Allakirjutanute hulgas oli ka Lembit. „Revolutsioon Vana Hirmsa vastu“, nagu nii mõnigi ütles. Pärast seda lahkusid Ines Aru ja Jaan Saul Vanemuisest.
/---/
Irdi ja Eelmäe vastasseis süvenes veelgi. Ird kasutas iga võimalust, et Eelmäed alandada. Kord kuuekümnendate lõpus ühe lavastuse peaproovis, stseenis, kus Eelmäe oma episoodiks lavale astus, pidas Ird ühtäkki peaproovi kinni, suunas sõrme Eelmäe suunas ja karjatas läbi naeru:
„Vaadake, isetegevuslane tuli!“
Ühes teises proovis, kui Eelmäe parasjagu stseenis oli, hüüdis Irdi abikaasa, lavastaja Epp Kaidu äkki prooviväliselt:
„Kus Elviste on? Tooge Elviste siia, las ta näitab Eelmäele, kuidas mängima peab.“
Kord peale järjekordseid solvanguid läks isa Vanemuise kaadrite osakonda ja kirjutas lahkumisavalduse. Järgmine päev kutsus Ird Eelmäe oma kabinetti, võttis laualt lahkumisavalduse ja ütles:
„Tead, mis me selle paberiga teeme?“
Isa ei vastanud. Ird võttis paberi, rebis selle tükkideks ja viskas prügikasti. Mine tea, kas Ird oleks tema lahkumisavalduse prügikasti visanud, kui poleks olnud Hertat. Abikaasa vallandamine, olgugi omal soovil, poleks talle meeldinud. Ird teadis seda, tal polnud mingit tahtmist rikkuda suhteid oma primadonnaga.
Asukoht teoses
lk 32–36
